Tänaseks päevaks kui möödas on jällegi pool aastat, on toimunud nii mõnigi muutus minu elus. Kuid sellest õige pea.
Muutused minu elus algasid eelkõige sellest, et olid jälle tagasi kodus. Kaitseväkke jäi minu jaoks maha omajagu häid tuttavaid, kaasvõitlejaid ja ka mõni hea uus sõber. Võiks öelda, et selle niivõrd kuivõrd lühikese aja jooksul sai mul selgeks, mis on elus rohkem tähtsamal kohal ja mis mitte nii väga.. See aeg kui seal kinni istusin oli justkui mulle loodud ja paras aeg, et kahe jalaga maa peale tulla. Meie õnneks, et meie MOTIVATSIOON kõrgel hoida, ei lastud meid kordagi SBK ajal koju. Ja see aeg ei näidanud ainult mulle, mis on vähem või rohkemtähtis. Ka teistele. Ka sellele "prahile", kes samaaegselt tsiviilis oma igapäeva toimetusi tegid. Mitte lihtsalt Kaitsevägi ei olnud see A ja O vaid just eemalolek lõi pildi päris selgeks, mis on reaalsus ja mis sind ümbritseb siin ja mis sind ümbritses väljaspool seda aeda. Tsiviilis olles, ei suuda pooltki seda aduda oma kiire elutempo juures, (isegi mittemidagitehes) mis elu seal elatakse. Igal juhul mitte midagi ületamatut seal praktiliselt pole. Kõik oleneb muidugi sõnastusest. Kui ikka pool nädalat oma vabast ajast naelu, kirveid ja labidaid puhastama pead, seejärel sita töö tegemise eest uuesti neid õlitama pead hakkama, ei ole see midagi ületamatut tõepoolest, sest käsk on käsk, aga kui mind premeeritaks (ja ka kõiki teisi, kes seda tegid) pärast selle töö
lõpetamist sellega, et saaksin selle
aja, õli, energiakulu, kirumise, vandumise ja muud säärased
olulised faktorid lüüa
duublisse(!), et ülemate ajusi pesta samade vahenditega, siis lohutaks see mind rohkem kui vaginaalne tegevus.
 |
| Teistelgi Reameestel ala tuttav ja motivatsioon on kõrgel |
 |
Rmägi teeb vuugipuhastust
|
 |
| Ega minagi sitem mees pole :))) |
